Kõige varasem Valgevene arheoloogiline lusikaleid pärineb 11. sajandist. Puulusikaid kasutas nii küla- kui ka linnarahvas kuni metall-lusikate laialdase levikuni. Suured puulusikad, mis olid mõeldud toidu valmistamiseks, on kasutuses veel praegugi. Lusikaid valmistasid puusepad ja tislerid ning tavalised talumehed. Paikkondlikud erinevused ilmnesid Lääne- ja Ida-Valgevene lusikate vahel. Läänes valmistati lusikaid järjepidevalt 1960-ndateni.

Nõukogude aegne kolhooside süsteem pärssis külarahva huvi tegeleda käsitööga, tegutsesid vaid üksikud meistrid. Tänu entusiastidele on tänapäeval taastumas huvi vahepeal hääbunud traditsioonide vastu. Paikkondlikke traditsioone tundvate asjatundjate vähesuse tõttu on oluline roll koolitustel. Valgevene traditsioone täiendavad lähinaabrite oskused – lusikate väliskuju ja mustrid võivad olla erinevad, kuid esemete valmistamistehnoloogiad on enamasti samad.

Valgevene meiser Vladimir Chikvin õppis vanematelt kohalike kadakast korvide punumist. Varakult omandatud noaga vestmise oskus ajendas tegelema puulõikega. Ta on ise valmistanud metallist vajalikke puutöö riistu. 1975. aastast tegeleb ta figuraalse puulõikega, peamiselt voolib puidust looma- ja inimfiguure. Esimese puulusika voolis ta 40 aastat tagasi pirnipuust. Vladimir õppis iseseisvalt, uurides vanu lusikaid, hiljem küsis nõu vanadelt meistritelt. Ta kollektsioneerib vanu puulusikaid. Ta on õpetanud rahvuslikku käsitööd ülikooli tasemel ning osalenud rahvusvahelistes käsitööga seotud projektides. Vladimirile on omistatud eluagne Valgevene rahvameistri staatus.

Puulaastust ehk õhukesest lauast painutatud ning õmblusega kinnitatud kerega mitmesuguste nõude valmistamine ulatub juba muinasaega ning on olnud laialt levinud üle kogu Euroopa. Põhilisemad sellisel viisil valmistatud esemed, mida meil Eestis kasutati, olid toiduainete ja riideesemete hoidmiseks mõeldud karbid ning vakad, majapidamises kasutatud sarjad, sõelad ja külimitud.
Painutatud kerega eseme valmistamine annab mitmekülgseid võimalusi materjali paremini tundma õppimiseks. Samuti kätkeb painutatud kerega esemete tööprotsess endas mitmete erinevate tehnikate kasutamist ehk siis pakub võimalusi õppida ühe eseme valmistamisel mitmeid erinevaid tehnikaid. Oma tehnilise keerukuse tõttu on painutatud kerega esemete valmistamine käsitööna jäänud tänapäeval vaid mõnede üksikute meistrite pärusmaaks.

Meelis on olnud üle 20 aasta mööbli restauraator ning õpetanud 5 aastat Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis rahvapärast puutööd. Viimased 7 aastat tegeleb ta igapäevaselt eesti rahvapärase puutöö propageerimise ja õpetamisega ning valmistab puuesemeid, kasutades vanu käsitöötehnikaid. Meelise käe all on valminud mitu puutöö alast näitust.

Rahvapillid ja muusika on olnud aegade algusest rahvaste lahutamatu osa ning on kandunud ka tänapäeva. Kuid on pille üle maailma, mis on tänapäeva muusika ees taganenud. Ja seda ka rahvamuusikas. Tuntud Eesti rahvapillide, nagu viiul, lõõts, torupill ja kannel, on palju teisi rahvapille, mis on enamjaolt unustuste hõlma vajunud. Paljud neist arhailistest pillidest on olemas looduses – puukoores, puulehtedes, putkedes ja taimedes. Kes võiks arvata, et võilillevartest saab teha torupilli eelkäija või lilleõie abil teha lindude hääli. Jalutuskäigul looduses on igal sammul arhailised pillid, mida inimesed on mänginud tuhandeid aastaid.

Karjapasun arvatakse siinsetel aladel kasutatuses olevat vähemalt 5000 aastat. Karjapasun on olnud kasutuses nii praktilistel, ajaviite kui ka maagilistel otstarvetel. Kuid karjaste kadumisel loomapidamisel eelmisel sajandil kadusid ka kasutuselt karjapasunad. Kas on karjapasunast meie tänapäevases põllumajanduses abi, tõenäoliselt mitte, kuid läbi metsade kajava pasuna huige pajatab meile midagi, mida sõnad ei püüa.

Allan õppis Olustveres Rahvapärast puutööndust, ning olles lapsest saati tegelenud muusikaga, said tema huvikeskmeks muusikainstrumendid. Kooli lõpetas Allan lõputööga karjapasunate teemal. Pasunaid ja muid pille on ta valmistanud tosinaid, läbi viinud õpitubasid ning tutvustanud koolides ning lasteaedades maailma rahvaste pille. Kuid helide maailm on lõputu ning Allan vaid alandlik õpilane. Kuid jagatud rõõm on ju kahekordne rõõm!

Kasetohust punutud esemete valik on nende levialal Põhja-Euroopas olnud äärmiselt lai – lihtsatest mänguasjadest kuni viiskude ja märssideni. Eestis on kasetohust punumistehnikat kasutatud peamiselt Kirde- ja Kagu-Eestis, kuid elementaarne tohutöö oskus kuulus tõenäoliselt iga Eesti taluperemehe oskuste hulka.

Märss on kasetohusugadest punutud, klapiga suletav paun, mida Eestis kanti valdavalt kandepaelaga üle õla. Märsside teadaolev aktiivne kasutamise aeg oli 19. sajandi keskkpaigast kuni 20. sajandi alguseni. Märsse kasutasid valdavalt põllumehed ja karjased päevatööks toidumoona kaasa võtmiseks, samuti kalamehed ja Avinurme puutöömeistrid laadale minnes. Laadale minekuks pidi suuremasse märssi mahtuma mitme päeva toit. Kalamärss pidas väidetavalt vett ja mahutas isegi 16 kg kalu.

Märsse valmistati ise, kuid oli võimalik osta ka laadalt, peamiselt Avinurme märsimeistritelt. Eesti märsi valmistamisoskuse isalt pojale, meistrilt õpipoisile järjepidev pärandamine on kahjuks katkenud ning selle taastamine nõudis Andreselt põhjalikku uurimistööd.

Andres omandas kõrghariduse kunsti- ja joonestamisõpetaja erialal ning töötas 10 aastat põhikooli tööõeptuse õpeajana. Süvenev huvi traditsioonilise käsitöö vastu viis Andrese õppima TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia magistriõppesse. Magistritöö teemaks oli „Kasetohust punutud eesti märsside tehnoloogilised eripärad, valmistamine ning tänapäevased rakendamisvõimalused“. Andres on viinud läbi erinevaid käsitöökoolitusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tema tegevus on pälvinud Eesti rahvakultuuri valdkonnas kõrgeid tunnustusi. Andres on tegev riiklikus kutsekomisjonis ja käsitööliidu juhatuses.

Imbi õppis Olustveres rahvuslikku puutööndust ning on Andresega koos õpitubasid juhendanud 2010. aastast.

Peerg on puust lõhestatud pikk õhuke laast. Ida-Euroopas (sh Eestis) on levinud männipeergudest korvid, Kesk-Euroopas ja Skandinaavias valmistati korve lehtpuupeergudest. Peergkorv on vastupidavam kui höövlilaastust korv.

Valdavalt on peergkorvide valmistamine Eestis olnud oma ala meistrite töö ja korvid olnud laadakaubaks. Koduse käsitööna valmistati peergkorve peamiselt Võrumaal ja Alutaguses, kus peergkorvide kasutamine oli laialdasem ning peergudest tehtigi kõik vajalikud korvid, nt marjakorvid, lapsehällid, märsskorvid. Mujal Eestis kasutati peergkorve peamiselt villa- ja lõngakorvidena, muuks otstarbeks olid tavalisemad vitstest või juurtest punutud korvid. 20. sajandi alguses vähenes pirrukorvide kasutus märgatavalt villavabrikute loomisest tingitud koduse villakraasimise hääbumise tõttu.

Praeguseks on Eestis alles vaid üksikud meistrid, kes on oma oskuse õppinud pärandoskusena.

Enno Vissel on üks väheseid praegu tegutsevaid pirrukorvi meistreid. Ta alustas pirrukorvide tegemist 6-aastasena isa kõrvalt. Korvide valmistamine on Ennol olnud peamiselt talvine tegevus – esiteks on kõige õigem tuua pirrupuu metsast talvel ning teiseks, muudel aastaaegadel on palju muud tegemist. Meister on meenutanud, et mõnel talvel sai umbes 120 korvi tehtud. Praeguseks on Enno korve valmistanud juba üle 60 aasta ning terav silm leiab endiselt metsast kiirelt sobiva pirrupuu.

Koriluses ja põllupidamise juures on korv aastatuhandeid olnud oluline, lihtne, käepärane kogumise, kandmise ja säilitamise vahend. Korvipunumise traditsioon elab Eestis edasi. Täpsemaid teaduslikke uuringuid korvipunumise hetke olukorrast ei ole, kuid aktiivseid korvipunujaid on eeldatavasti 15 – 25 inimest. Korvipunumise oskus on laiemalt säilinud, sellele on kaasa aidanud nii pärandoskajate olemasolu, kohalikud koolitused kui ka võimalus mujal maailmas seda vana kunsti õppida.

Suures plaanis võiks korvipunujad materjali kasutamise osas jagada 2 gruppi:. Esiteks, kultuurpaju punujad – punumise materjal saadakse istandustest. Teiseks, kohalikest materjalidest punujad – toomingas, okaspuu juured, kontpuu, kadakas, sarapuu, metsikud pajuliigid. Punumise materjal saadakse kohalikust loodus keskkonnast (metsast, raiesmikust, rannaniidult, linna pargist jne).

Margus Rebane on korvipunumist õppinud oma vanaisa Johannes Eametsa käest. Umbes 13-aastasena valmisid esimesed korvid vanaisa juhendamisel. Talumehena valmistas Marguse vanaisa korve, mis täitsid maapiirkonna igapäevaelu vajadusi – kartuli ja juurvilja korvid, korvid seenel ja marjul käimiseks. Ja kogu materjal oli pärit kohalikust elukeskkonnast – metsast, kraaviservadest ja raiesmikelt. Peamised puuliigid, mida vanaisa kasutas, olid harilik toomingas, harilik sarapuu ja korvipaju.

Margus on korve valmistanud ligi 35 aastat, sellest 15 aastat õpetajana. Kursuseid ja õppepäevi on ta läbi viinud kõikjal Eestis. Margus on Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu mentor korvipunumise valdkonnas.

Päev algab Eesti Rahva Muuseumis. Laagri õpetajate juhendamisel tutvutakse ERMi puiduhoidlatest pärit esemetega, mida käsitletakse laagri töötubades. Päevakavas pole tiheda programmi tõttu ERMi püsinäituste külastust, selle võivad osalejad soovi korral ise planeerida enne või pärast laagri toimumist.

Pärast puitesemetega tutvumist toimub Ants Viiresele pühendatud ettekanne, mille käigus arutletakse Viirese panust eesti rahvapärase puutöönduse jäädvustamisel.

Pärast Tartu külastust suundutakse Sangaste lossi ja dendroparki. Giidi saatel on võimalik teha jalutuskäik Eesti suurimas ja liigirohkemas dendropargis. Pargi rajanud krahv von Berg tahtis kindlaks teha, kas kusagil maailmas on puid, mis Liivimaal paremini kasvaksid kui kodumaised puud. Esindatud on Euroopa, Lõuna-Euroopa, Siberi, Põhja-Ameerika ja Eesti puuliigid. Pargis kasvas hiilgeajal kokku ligi 500 erinevat puu- ja põõsaliiki. Päeva lõpus tutvume põgusalt Sangaste lossiga, kus toimub ka õhtusöök.

Jalutame Tiia Trollaga metsa, kus ta tutvustab taimi, mis süüa sünnivad ja mida pole mõistlik suhu pista. Tutvume metsateel ravimtaimedega ja nende raviomadustega. Kogume taimi õhtusöögi valmistamiseks.

Tiia Trolla on õppinud Räpina Aianduskoolis aiandust ja maastikuehitust, Eesti Maaülikoolis lõpetanud loodusturismi eriala. Tiia peab ennast eelkõige aednikuks ja on tegelenud aiandusega kogu oma teadliku elu – lapsena ema kõrval peenarde vahel, hiljem juba oma aias. Tema põhitegevuseks on maitse- ja ravimtaimede kasvatamine. Karula rahvuspargis loodusgiidina töötades tunneb ta väga hästi looduslikke söödavaid taimi ja on üle Eesti viinud läbi mitmeid selleteemalisi õpperetki.

Eestlased peavad end saunarahvaks. Eriti hästi on tuntud Vana-Võromaa suitsusaunad ning saunakombestik. Suitsusauna kütmine on omaette rituaal, mis vältab pool päeva. Saunas pesti, ravitseti haigeid, sünnitati lapsi, pesti surnuid. Suitsul on puhastav, baktereid hävitav toime. Suitsusaunas saab puhtaks ihu ja hinge. Pärast saunas käiku öeldakse aitüma sauna ehitajale, kütjale, veetoojale. Saunas on ühendatud elementide vägi – visatakse leili, viheldakse, jahutatakse end külmas vees või lumes. Õpitoas tutvume suitsusauna kütmise, saunakombestiku ning saunavihtade valmistamisega.

Epp Margna on vabakutseline kunstnik, keda paeluvad pärimus ning loodus. Epp on algatanud suitsusaunade uurimisprojekti, mis kajastab põlise saunatüübi seisu kaasajal. Tema sulest on valminud Võromaa suitsusaunu tutvustav raamat „Mi uma savvusann“. Toomas Kalve on vabakutseline fotograaf. Mõlemad on saunapraktikud ning uurinud saunakombestikku.

Hobustega ning käsitsi talutööde tegemine on püsinud Eesti maapiirkondades kohati järjepidevalt tänaseni. Hobune ei vaja fossilkütust ega varuosasid, võimalik on saavutada loomaga vahetu kontakt. Hobusega töötamine tähendab ka mootorimüra vältimist. Parmu külas on toimunud müravaba metsatöö päevad, näiteks on talvel veetud hobusega metsast palke.

Ilusa ilmaga on plaanis teha heina traditsioonilisel viisil. Halva ilma korral pakume muid hobusegas eotud tegevusi, näiteks hobuse ette rakendamine ja vankrisõit.

Käsivikatiga heina niitmine on üks traditsioonilistest töövõtetest, mis kaasajal on üsna harva kasutusel. Suuri pindu enam vikatiga ei niideta ja käsitsi loomade talvesööta ei varuta, sest masinatega läheb töö kiiremini. Väiksemas mahus niitmisel ja hoonete ümbruse korrashoiul kasutatakse vikatit üksikutes peredes. Vikati eelisteks on müra puudumine, väiksed hoolduskulud, niidu laiust ja rütmi saab ise valida, säästetakse heinas elavaid väikeloomi. Tänapäeval on vikati kasutamine teadlik valik, mida on võimalik õppida, et teha niitmistööd mõnuga.

Tundmatus metsas eksimise vastu pole meist keegi kaitstud. Selleks puhuks on hea õppida või meenutada looduses ellujäämise põhireegleid ning tutvuda inimese baasvajadustega looduskeskkonnas. Töötoa praktilises osas õpitakse tuletegemist ning vee puhastamist käepäraste vahendite abil. Grupitööna ehitatakse valmis näidikseks üks varjualuse, milles hädaolukorda sattudes oleks abivajajal võimalikult mugav olla.

Päivi-Pääsu ja Kristjan elavad pärimuse ning loodusega kooskõlas. Nad tegelevad nii laste kui täiskasvanute koolitamisega metsas hakkama saamise teemadel, mida ka ise igal võimalusel praktiseerivad.